Unistustemaa Island

Juba kümme aastat tagasi olin kindel, et ükskord lähen ma Islandile. Olin oma eesmärgis nii kindel, et tegin endale lausa väikse kogumishoiuse, kuhu küll vähehaaval, aga järjekindlalt kogusin alguses kroone ja hiljem eurosid. Tol hetkel ma ei teadnud, kuna või kuidas või kellega ma sinna saan, aga teadsin, et lähen. Alguses oli plaan, et ehk lähen nii-öelda turismireisile, mida aeg edasi, seda enam hakkasin mõtlema, Island on liiga eriline, et seda massiga rünnata. Aga ka see mõte ei olnud veel piisav. Ma tahaks seal ikka pikemalt olla ja kohapeal elada. Island oma väiksuse ja eraldatuse ning jaheda kliimaga tundus nii ahvatlev. Ehk mõte arenes edasi – võiks siis ju sinna tööle minna, aga lapsehoidjaks või klienditeenindajaks nagu ka ei kipu. Tahaks ikka midagi paremat teha, eriti ideaalne oleks ju kui saaks seoses oma erialaga (dokumendihaldus) tööd teha. Sellise koha leidmiseks peaksin aga ilmselt sinna juba kohale minema ja seal otsima hakkama. Pealegi nõuab paberimajandus tavaliselt kohaliku keele oskamist. Islandi keel ei ole aga kindlasti üks neist, mida käigupealt ära õppida.
Nii see unistus muudkui kujunes ja arenes ning jätkuvalt teadsin, et küll ma ükskord saan selle parima lahenduse. Ja see tuligi kõige ootamatumal, aga samas ka väga sobival hetkel. Niisama Facebookis ringi liikudes leidsin ühes tuttava kaudu (kes ise muide oli juba sinna minemas), et Islandile otsitakse vabatahtlike organisatsiooni Worlwide Friends praktikale/tööle inimest, kes peaks tegelema kõige üldisemas mõistes igasuguse paberi ja dokumenditööga. Alguses muidugi kahtlesin, et ei tea, äkki mu ingilse keel pole nii hea või ehk otsivad nad ikka mingit teistsugust inimest. Lugesin ja mõtlesin ja kaalusin ning sain lõpuks siiski aru, et see ongi ju täpselt õige ja kui ma nüüd ei lähe, siis paremat võimalust enam ilmselt ei tule. Endalegi väga ootamatult oli umbes juba nädal hiljem selge, et järgneva poolaasta veedan ma Islandil. Täiesti uskumatu ju!!! Mina ja Islandile – selline tunne, et mul on jälle sünnipäev käes või veel midagi paremat.

Juba poolteistkuud hiljem, märtsi alguses olingi teel Islandile ning pole kordagi seda kahetsenud. Mind tervitasid ülimalt toredad ja sõbralikud inimesed, kes võtsid mu kohe omaks. Kuigi vabatahtlikud jõudsid Islandile erinevaid teid pidi, oli kõigil siiski üks sarnane eesmärk – näha maailma ka veidi teise mätta otsast kui enda koduküngas ning see oli just see, mis meid ühendas. Sa kohtud inimestega, kes on huvitatud sellest, mis nende ümber toimub, nad tahavad kõike teada, nad tahavad suhelda ja kogemusi saada ning samal ajal neid ka jagada. Nad ei aja taga suurt raha või tuntust, nad lihtsalt tahavad teha oma asja.

Nagu juba mainitud, oli minu ülesanne vabatahtlikele kahenädalasi töölaagerid korraldavas organisatsioonis teha kontori ja paberitööd. Niisiis vastasin seitsme kuu jooksul tuhandetele e-kirjadele, mitmetele telefonikõnedele, aktsepteerisin laagritesse sadu vabatahtlike üle maailma ning tegelesin veel kümnete pisiasjadega, mis vajasid tegemist. Kui alguses võttis kõik aega ja tihti pidin otsima õiget inglise keelset sõna, siis suve keskel, laagrite kõrghooajal, ei olnud enam mahti selliste pisiasjade üle muret tunda – vastates e-kirjale helises telefon, järgmisel hetkel tuli keegi kontorisse mingisugust infot saama, siis oli vaja kellelegi võtmeid viia, keegi tahtis majutust broneerida ning kui lõpuks tunni pärast laua taha tagasi jõudsin, avastasin, et ma olin ju kirja kirjutamas. Niimoodi töötades kaob ebakindlus ruttu ja on endalegi üllatus kui hea sa tegelikult oled. Arvan, et see oli üks kõige kiiremini ja kõige töörohkemalt möödunud suvesid.

Aga töist aega kompenseerivad sõbrad, kellega koos töötatakse, elukohta jagatakse, reisitakse ja tehakse koos veel kõike muudki. Loomulikult avanes mul vabatahtliku perioodi jooksul võimalus näha ka maagilist Islandit oma täies ilus. Vapustavad merevaated, lumised mäed, liustikud ja vulkaanid, tuhaväljad ning tühermaa keset saart. Samal ajal ka mõnusad väiksed külakesed ning mainimata ei saa jätta Islandi kultuuri – hulgaliselt kontserte ning festivale.

Ma olen ülimalt rahul, et otsustasin minna vabatahtlikuks just Islandile ning kindlasti tahan sinna veel millalgi tagasi minna. Tunnen, kuidas minus arenesid nii keeleoskus, suhtlemisjulgus, töötamine pingelises olukorras kui ka palju muud – uute kogemuste loetelu on pikk. Ning mis peamine, sain sealt endale hulgaliselt uusi ja suurepäraseid sõpru. Soovitan kõigile, kes on korragi mõelnud minna välismaale, see kindlasti teoks teha. Positiivsed kogemused kaaluvad üles kõik need väiksed hirmud, mis alguses peas keerlevad.

Kõik algab julgetest unistustest!

Piret Nutt

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga